Magalhãesi viis laeva olid veelgi väiksemad kui da Gama oma ja ainult veidi suuremad kui Christoph Kolumbuse laev, millega too esimest korda Ameerikasse seilas – ja Maluku saared ei olnud ju ka teab kui kaugel. Magalhãesi lipulaev Trinidad oli tõenäoli-selt 110 tonel’it ehk 120 nüüdisaegset tonni ja San Antonio veidi suurem, 120 tonel’it. Concepción, Victoria ja Santiago olid kõik väiksemad, neist viimane 90 tonni. Kõik nad olid umbes 18 meetri pikkused, umbes sama pikad kui raudteevagun.31
Laevad olid ehitatud purjetamise jaoks, aga mitte meremeeste jaoks. Ookeanialuse ülemine tekk oli kõige avaram, alumised tekid aga väga ahtad. Seal ei olnud õhku ega päevavalgust, kõikjal oli lämmatavalt umbne ja pigimust. Küünlad ja laternad olid häda-vajalikud, kuid kätkesid endas pidevat tuleohtu. Laeva põhjas oli alati veidi vett, mis levitas niiskust ka kõikjale mujale, nii et kogu laev oli täis eri staadiumis kõdunevat puitu. Mida pikem oli reis, seda hullemad olid olud. Meresõitjad pidid arvestama sellega, et võivad haigeks jääda, eriti kui mindi paika, kus ilmastikuolud olid Euroopa omadest erinevad. Samuti teadsid nad hästi, et inimene on mõeldud elama maismaal, mitte merel. Polnud saladus, et ena-mikku inimesi, isegi kogenud meremehi, tabab merehaigus. Üks hispaanlane, kes teel Ameerikasse vahetpidamata oksendas, kurtis, et meri „ei ole inimesele kohane paik”. Da Gama pidi jõudma sa-male järeldusele, kui ta mehed üksteise järel skorbuuti surid. See haigus saigi lõplikuks tõestuseks, et inimese keha lihtsalt ei pea merel kaua vastu.32
Olgugi et purjelaevad olid masendavalt väikesed, olid need siiski väga kallid. Kuigi ehitustöid tegevatele meestele ei pida-nud palju maksma ja kuigi laevad kasutasid tasuta energiaalli-kana tuult, kulus ehitamiseks siiski tohututes kogustes puitu. Magalhãesi viie laeva ehitamiseks läks tarvis kokku ilmselt ligi tuhat puud. Euroopa avastus retkede kuulsad laevad kehastasid Vahemere- äärsete metsade lõplikku hävingut ning Baltimaade,
Skandinaavia ja Venemaa ning hiljem ka Ameerika metsaalade intensiivset kasutuselevõttu. Puust laevad ei suutnud pikka aega maismaast eemal viibida, otsekui igatseksid taga neid metsi, kust olid raiutud. Alailma läks nende parandamiseks tarvis varumater-jali, kuid seda ei suutnud nad palju kaasa võtta.33
Ja kuigi tuul oli tasuta energiaallikas, ei olnud seda inim-tööjõud, mida oli tarvis selleks, et tuule jõudu ära kasutada. Ööl ja päeval heiskasid ja langetasid madrused purjeid, et laeva õigel kursil hoida. (Teki alune ruum võiski olla väike, sest meremehed ei olnud seal kunagi korraga – keegi pidas alati tekil vahti.) Laeva-kapten, kes vastutas varude ja lasti eest, pidi hoolega vaatama, et kõik tasakaalus püsiks: suurem laev võis võtta peale rohkem kraami, kuid vajas siis ka suuremat meeskonda, kes omakorda vajas rohkem varusid. Seda ainet, millel meremehed seilasid, ei saanud nad ei juua, hingata ega ka loota sealt kogu oma toitu hankida. Seega pidi laevad täis tuupima nii palju maismaakraami kui võimalik, eriti toitu, vett ja kütet.
Enne konserveerimise ja kunstliku külmutamise leiutamist olid toidu säilitamise võimalused piiratud. Et toidu riknemist edasi lü-kata, kuivatati seda (näiteks ahjus küpsetades) või rikastati suhkru või soolaga. Madruse menüü tugisammasteks olid laevakuivikud (üleküpsetatud leib, mis merel kuidagimoodi siiski säilis) ning vesi ja vein, mille kõrvale sai juustu, ube, riisi ning soolaliha ja -kala. Kaptenil ja teistel kõrgematel ametimeestel olid omad varud, seal-hulgas nende positsioonile vastavad delikatessid ja elusloomad, kes teel tapeti.
Kuivikud olid põhilised, kõik ülejäänu läks paratamatult rik-nema, ja iga mõistlik kapten randus nii tihti kui võimalik, et toitu ja vett tagavaraks pardale võtta. Muu hulgas tuli varuda ka puitu, samuti riiet, köit ja nahka, mis kulusid ära sajaks erinevaks otstar-beks. Magalhães teadis suure päraselt, et ta laevad on nagu jonna-kad rinnalapsed, kes peavad iga natukese aja tagant kaldal imemas
käima. Sellegipoolest võttis ta kaasa ainult kahe aasta jagu varusid, mis oli küllaltki optimistlik, eriti arvestades sellega, et da Gama esimesel laevastikul olid kaasas kolme aasta varud.34
Purjelaeva ülesandeks ei olnud mitte ainult inimesi mere eest kaitsta, vaid nad ka üle mere viia. Seetõttu kujutas laev endast suurimat ja keerukaimat masinavärki, mis tolleks ajaks leiutatud oli. Selle sees oli terve rodu mehhanisme – tüür, taglastus ja pum-bad –, mis olid vajalikud laeva juhtimiseks, purjede seadmiseks ja vee välja pumpamiseks. Lisaks oli pardal hulk teisi seadmeid – suurtükid, kompassid, pikksilmad, astrolaabid ja liiva kellad. Kõige selle kasutamiseks oli tarvis inimkäsi. Iga laev, millel polnud piisa-vat meeskonda, oli määratud kursilt kõrvale kalduma, vett täis mi-nema või karile sõitma. Aga iga laev, mis vajas suurt meeskonda, vajas suuremat ruumi varude tarvis, seega pidid uued suunad laevaehituses leidma kompromisse. Kitsad karavellid, mille portu-gallased olid mitte väga palju aega varem araabia laevaehitajatelt üle võtnud, paistsid silma suure kiiruse ja manööverdamisvõime poolest, aga neil ei olnud traditsioonilise karaki mahutavust. Eks-peditsioonidele mindi sageli mõlemat tüüpi laevadega, et mõlema väärtusi ära kasutada. Magalhãesi neli laeva olid karakid, üks – Trinidad – oli karavell.35
Oli üldteada paradoks, et laev, see keerukas ja kallis masinavärk, mis oli otsast otsani täis väiksemaid ja veel õrnemaid seadeldisi, oli usaldatud pööbli kätesse. Keegi ei austanud tavalist madrust. Ibeeria madrused teenisid vähem kui oskustöölised maismaal ja olid pärit kõige madalamatest ühiskonnakihtidest. (Sageli olid Euroopa laevadel tööle rakendatud mustanahalised ja mulatid – inimesed, kes seisid Euroopa ühiskonnas vaid üheainsa sammu kaugusel orja staatusest.) Kaptenid ja pootsmanid olid kõrgemat päritolu, kuid nendegi vahendid olid tihti piiratud – merele läk-sid näiteks heade, kuid vaesunud perekondade nooremad pojad. Ja neile maksti kehvasti. Mereväe admiral sai ainult kaks tukatit
päevas, naine Sevilla bordellis võis tema meeskonda teenindades saada kaks korda nii palju.36
Aga selles tööstusliku pöörde eelses maailmas polnud palk kõige tähtsam. Iga laeval töötav vaba mees oli osaline riskantses ettevõtmises ja talle kuulus osa saadud kasust. Magalhãesi ekspe-ditsioonil tähendas see vürtse, mis igaüks võis kaasa tuua, kasu-tades selleks kiivalt jaotatud lastiruumi. Magalhães ise võis tuua kõige rohkem, 82 kvintaali, lihtmadrusele oli ette nähtud 3,5 kvin-taali ning teiste osa jäi nende vahele. Kvintaal oli umbes 46 kilo, seega oli Magalhãesi osa 3772 kilo – ligi neli tonni seda aromaat-set kaupa. Arvestades eeldatavat turuhinda (ning võttes sealt maha maksud ja kohustuslikud annetused kirikule), andis see madruse sisse tulekule enam kui poole lisaks.37
Magalhãesi laevade kaubavahetuseks ette valmistamise lisakulu lõi kuningliku eelarve lõhki. Puudujäägi katsid erainvestorid. Nel-jandiku arvest tagus kinni üksainus kaupmees – Cristóbal de Haro, ühe La Plata lahte mööda seilata püüdnud meeskonna vete-ran ja Euroopa mõjukaimate pankurite – Fuggerite – liitlane. Haro pani teele kaasa rikkalikult kaupa, mis oli mõeldud kingitusteks, pistiseks ja vahetuskaubaks, sealhulgas kangaid, vasekange, pu-delikesi elavhõbedaga, 20 000 väikest kella, 10 000 õngekonksu, 1000 peeglit, mitmesuguseid nuge ning valiku pronksist ja vasest käevõrusid.38
Laevameeskonna moodustamine oli sama tähtis. Iga laevamees-kond oli Euroopa sotsiaalse hierarhia minikoopia. Kõige tipus – lipu laeval – troonis peakapten Magalhães, temale allusid nelja teise laeva kaptenid. Nende järel tulid viie laeva pootsmanid. Edasi tüürimehed, kelle hooleks olid navigeerimine ja ka suurtükid. Seejärel tulid tavamadrused ja kõige lõpuks jungad – poisid, kes merele väljaõppele võeti. Naiste puudumine andis märku laeva-ühiskonna ebaloomulikkusest. Meremehed uskusid, et naine toob laeval halba õnne – naine laevas, laev põhjas. Tegelik põhjus oli
suguline konkurents, mida naine meeste seas võinuks põhjustada. Seetõttu sai naine laevas olla vaid siis, kui ta oli võimuka mehe kaitse all või määratud kuuluma kellelegi, kes oli maismaal väga võimukas, näiteks valitsejatele lähetatav naisvang. Vastasel juhul kujutas naine endast seksuaalset sihtmärki. Kuigi ta ei pruuki-nud kaptenile huvi pakkuda, tekitas ta olukorra, kus tema mehed naise pärast võideldes üksteisele häda teevad. (See kehtis ka poiste puhul, kes olid samuti seksuaalseks sihtmärgiks.)39
Magalhães valis hoolikalt sellise meeskonna, mida ta suudaks kontrollida. Kuigi esialgu oli tal plaan võtta kuldaju Faleiro ekspe-ditsiooni tüürimeheks, ei saanud see kava teoks. Kas tunnistas Fa-leiro ise ettevaatamatult, et kõik tema teadmised „on deemon talle usaldanud”, või mõtles Magalhães selle loo välja, et vabaneda po-tentsiaalsest rivaalist ja leida lipulaevale allaheitlikum tüürimees. Ta muretses ka sellepärast, et satub ainult hispaanlaste keskele. Tema erinõudmine oli, et meeskonda kuuluks rohkem portugal-lasi. Viimaks läks neid merele umbes kolmkümmend seitse, paljud neist Magalhãesi sugulased. Lõplikku meeskonda kuulus umbes 270–280 meest ning see oli ebatavaliselt paljurahvuseline kamp. Üle 35 protsendi meestest ei olnud hispaanlased, nende hulgas oli portugallasi, aga ka prantslasi, itaallasi, sakslasi, flaamlasi, iirlasi ja kreeklasi ning lisaks mõni Aafrika päritolu mees ja paar eriti eksootilist tegelast: kaks malailast (üks neist Enrique de Malacca) ja vähemasti üks inglane. Meeskonda kuulus erinevate oskustega mehi, sealhulgas mitu munka, kelle ülesandeks oli jumalasõna levitada.40
Kirjaoskus ja muud vilumused ei pruukinud alati määrata kohta laeva hierarhias. Tüürimehed näiteks olid keskmisel ast-mel. Kuigi nad valdasid tähtede järgi navigeerimiseks vajalikke instrumente, peeti nende oskusi pelgalt merel saadud kogemuste tulemuseks, samaväärsed kogemused olid olemas ka tavalis-tel madrustavalis-tel. (Asjaolu, et ka orjad ja võõramaalased võisid olla
tüüri meheks, rõhutab navigeerimise madalat staatust.) Samuti ei taganud kõrget staatust kirjaoskus ega võime reisipäevikut pi-dada. Paljud Magalhãesi mehed pidasid päevikut või logiraamatut, kuid enamik neist on kaduma läinud, sealhulgas Magalhãesi enda oma. Suur osa päevikupidajatest olid alama astme mehed, mitmed neist tüürimehed. Pikima säilinud jutustuse on kirjutanud siiski keegi kõrgemast soost pärit mees. Antonio Pigafetta oli Veneetsia alamaadlik ja paavstile alluva ordu rüütel.* Magalhãesi
kavan-datava ekspeditsiooni kuulsus oli kasvanud sedavõrd, et jõudis isegi Rooma, Pigafetta küsis oma ordult luba sellega liituda ja saabus kohaste soovituskirjadega Sevillasse. Nähtavasti tegi ta rei-sil üksikasjalisi märkmeid ja jooniseid selleks, et hiljem kogetust jutustada.41
Kahuripaukude saatel asus laevastik 10. augustil 1519 mööda Guadalquiviri jõge Sevillast teele. Siinkohal tasuks maailma-rändureid kogu nende aus ja hiilguses tähelepanelikult silmitseda, sest see ekspeditsioon sai hakkama esimese mustkunstile sarna-neva kadumis trikiga maailmalaval – need laevad ja mehed pidasid kurnamis sõda maailma enese vastu. (Nende teekonda saate jälgida 1. kaardil.)
20. septembril jõudsid viis laeva Atlandile. Tenerife lähedal lii-kus Magalhães veel piki Aafrika rannikut lõuna poole ja alles hiljem keeras läände, Brasiilia suunas. Tema tõrksus kasutada valdavalt soodsa idatuulega tuttavat teed Kanaari saartelt Kariibi mere poole tekitas hämmingut. Kõigi laevade tüürimehed olid kuulekad portugallased, aga kolm neljast kaptenist olid hispaan-lased ning üks neist pani peakapteni otsuse kahtluse alla. Ja see ei jäänud viimaseks korraks.42
Teisel pool ekvaatorit pidi meeskond harjuma navigeerima ilma * Pigafetta jutustus on ilmunud ka eesti keeles (Antonio Pigafetta. Esimene teekond ümber maailma. Magalhaes’e avastusreis 1519-1522. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1932.)
Põhjanaelata, mille järgi põhjapoolkeral põhjasuunda määratakse. Brasiiliasse juhatas laevastiku üks tüürimeestest, kes oli seal varem elanud. See ala kuulus küll Portugalile, kuid Magalhãesi õnneks polnud tema poolt hüljatud rahvuskaaslased end jõudnud sinna veel päriselt sisse seada. Magalhães lasi laevad Rio de Janeiro all ankrusse panna ja kolmteist päeva varus meeskond tupii või gua-ranii indiaanlaste käest moona.43
Pigafetta mulje nendest indiaanlastest oli imetluse- ja põlguse-segune ning see oli tollal üsna tavapärane reaktsioon. Euroop-lased eeldasid, et mittekristEuroop-lased on teistsugused, alaväärsemad. Pigafetta seostas nendega näiteks vanu jutte Ameerika kanniba-lismist, kuigi ta midagi sellist oma silmaga ei näinud. Ta möönis siiski, et indiaanlased tundsid kaubavahetust, mis on oluline märk tsiviliseeritusest. Pigafetta pani kirja kaheksa kohalikku sõna koos vastetega, enamik neist puudutasid kaubandust, kuid nende hul-gas oli ka esimest korda kirjalikult mainitud sõna amache, võrk-kiik, milles inimene saab troopikas magada jahedas ega pea oma magamis aset jagama maad mööda roomavate sitikatega.44
Kohe pärast jõule asus laevastik mööda rannikut lõuna poole teele, otsides üht teekonna õnnestumiseks hädavajalikku asja: pääsu läbi maa. Siit alates eurooplaste geograafilised teadmised lõppesid. Magalhães oli värvanud – võib-olla sihilikult – vähemalt ühe brasiillase, esimese paljudest mitteeurooplastest, kes ekspe-ditsioonile infoallikana kaasa võeti. Kui laevastik jõudis La Plata laheni, mis asub umbes 35 kraadi ekvaatorist lõuna pool, olid nad sama kaugel kui Aafrika lõunatipp, kaugemal lõunas, kui enamik Euroopa laevu kunagi oli seilanud. Kui oldi järele katsunud paar tupikteeks osutunud jõge, jäädi talvituma looduslikus sadamas, mis leiti 31. märtsil ja nimetati San Juliáni sadamaks (praegu asub see paik Argentinas). Seal, 49. paralleelil jahtisid mehed veidraid „hanesid”, keda ei saanud kitkuda, vaid tuli nülgida – pingviine. Kaks kuud elasid nad teadmises, et ümberkaudne maa on
asusta-mata, kuni ühel päeval ilmus välja „hiiglane”.45
See iseloomustus läheb Pigafetta kraesse ja on viimane hõõ-guv süsi koletislike rasside teooria lõkkeasemel. (Juba varem oli ta õhku ahmides väitnud, et üks indiaani mees oli „suur nagu hiiglane”.) Muidugi olid kõik sellega päri, et mees on suur, ja imestasid, kuidas ta „tantsis, hüppas, ja laulis”. Mees andis soo-loetenduse ainult neile. Magalhães saatis ühe oma mehe talle lähemale, „käskides tollel samamoodi hüpata ja laulda, et võõras ei pelgaks”. Kuidagi läkski see korda ja madrusel õnnestus võõras meremeeste juurde tantsitada.46
Kui tahes vahva oligi avastada inimesi, liiatigi veel nii hiiglas-likke, olid „hiiglased” siiski kõigi, välja arvatud Magalhãesi jaoks soovimatuks takistuseks. Mehed vahutasid vihast, kui peakapten väljasõitu edasi lükkas, sest soovis kindlustada Hispaaniale krist-laste poolt hõivamata maavaldus. Üks hiiglane jäi meeskonna juurde nii kauaks, et mungad ristisid ta ära. Magalhães tahtis mõned neist Hispaaniasse kaasa viia, tõestuseks, et tal on õigus hakata selle maa kuberneriks. Ta võttis kaks meest kavalusega vangi, peibutades neid jalavõrudega, mis osutusid ahelateks. Mehed möirgasid, „karjudes appi Setebos’t (suurt saatanat)”. Suh-ted halvenesid. Ühe kokkupõrke käigus sai üks meeskonnaliige noole läbi surma, kuid eurooplased ei suutnud pihta saada ühe-legi neist veidratest hiiglastest, kelle tantsimine paistis nüüd olevat pigem nutikas enesekaitse.47
Keset kogu seda sündmuste keerist koostas Pigafetta tehuelche keele sõnastiku, mis sisaldas 90 sõna. Enam kui kolmandik neist kirjeldas kehaosi. Pole raske ette kujutada, kuidas Pigafetta mehe või ka paar kõrvale tõmbab, osutab, kuulab ja kõik üles kirjutab. Nagu Brasiiliaski, paneb ta kirja mitu sõna kaubavahetuse kohta, enamasti Euroopa kaupade kohta. Ülejäänute seas on värvusi tähistavad sõnad, kümme tegusõna, üks asesõna – „meie” – ja ka üks käsklus – „tule siia!”. Osa sõnu puudutavad meresõidu ja
na-vigeerimisega seotud termineid: „päike”, „tähed”, „meri”, „tuul”, „torm” ja „laev”, lisaks „kaugele minema” ja „teejuht”.48
See loetelu peegeldab selle koostaja rahulolematust. Erinevalt brasiillastest olid neil jahedamas kliimas elavatel inimestel kasina-mad toiduvarud ja kauplemisoskused. Üks tüürimeestest väitis, et sealsetel elanikel ei olnud omanditunnetust. Ei andnud ka algeline merendusterminite loend palju infot geograafia ega navigeerimise kohta. See masendas kindlasti kõige enam Magalhãesi. Ta andis neile inimestele põlglikult nimeks Pathagoni, mis kõigile romaani keelte rääkijatele tuletas meelde „suurte käppadega” paterdavat looma. Arvamus, et patagoonlased on metsikud elajad, varjutas lääne inimeste suhteid nendega veel mitme sajandi jooksul.49
Magalhães peatus Patagoonias viis kuud, valitsedes inimesi, keda ta ei sallinud. See oli küllalt pikk aeg, et rahulolematus lae-vadel kasvaks mässuks. Miks Aasiasse jõudmine nii kaua aega võtab? Kas oli peakapten huvitatud üksnes enda aust ja hiilgu-sest? Kolme ülejäänud laeva kaptenid plaanisid ta tappa ja tagasi Hispaaniasse purjetada. Niisugust asja ei juhtunud tihti. Hispaa-nia impeerium hoidis oma laevadel hoolikalt silma peal ja terve meeskonna mässu ei tulnud sageli ette. Aga pikka ekspeditsiooni oli raske kontrolli all hoida, iseäranis kui seda juhtis võõramaa-lane ja eriti kui see võõramaavõõramaa-lane oli lubanud, et reis saab olema lühike. Magalhãesi õnneks pääses info vandenõust lekkima. Ta mõistis mässajate üle kohut, mõne hukkas, mõne heitis kaldale, kus nad ise enda eest pidid hoolt kandma, ülejäänud pani mada-lamale ametipostile. Nüüd määras ta igale laevale portugallasest kapteni.50
Magalhães saatis väikseima laeva – Santiago – läbipääsu otsima. Halb märk oli juba see, et laev tagasi ei tulnud, ja veelgi halvem, et selle jäänused San Juliáni tagasi triivisid. (Samale ajale sattunud päikesevarjutus suurendas hirmutunnet ilmselt veelgi.) Laev sai tõepoolest hukka, kuid enamik lasti ja kõik peale ühe mehe
pää-sesid ning jaotati järelejäänud neljale laevale. Magalhães püstitas kõige kõrgemale mäele suure risti „märgiks, et kõnealune maa kuulub Hispaania kuningale” ja jätkas viimaks teekonda. Ekspe-ditsioon katsetas veel üht suurt jõge, kuid see osutus taas ummik-teeks. Kaks kuud varusid mehed vett, puitu ja kala ning purjetasid siis lõuna poole.51
Sügisesel üheteistkümne tuhande neitsi päeval avastas Magalhães umbes 53 kraadi lõunalaiuse juures senistest palju-tõotavama abaja. „Ime läbi leitud,“ kirjeldas Pigafetta Neitsite neeme avastamist, ja muidugi nõustusid temaga ka teised. Nende lahkumisest Sevillast oli möödunud enam kui aasta. Magalhães saatis Santo Antonio ja Concepcíoni järele vaatama, kui kaugele nad mööda jõge saavad minna. Ta vandus, et oli näinud Portugali kuninglike aarete hulgas kaarti, millel oli kujutatud varjatud otse-tee Atlandilt Magnus Sinusele.52
Möödus kaks päeva, tõusis torm ja mahajääjad kartsid juba, et järgmised kaks laeva on samuti hukkunud, kitsas käärus puruks litsutud või karile sõitnud. Pigafetta kirjeldas, kuidas viimaks suu-res ärevuses „silmati kaht laeva, mis lähenesid täies purjes, lipud lehvimas”. See oli hea märk. Siis „hakkasid äkki Santo Antonio ja Concepcíoni kahurid paukuma, misjärel teised meeskonnad neid ülevoolavas rõõmus samal viisil vastu tervitasid ... tänades Jumalat ja Neitsi Maarjat”.53
Õnnelik avastus tuli aga liiga hilja – ekspeditsioon oli kest-nud juba enam kui poole ajast, milleks varud olid planeeritud. Magalhães küsis kõigilt oma kõrgematelt ametimeestelt nõu, kin-nitades, et ootab „kõiki argumente, mis räägivad kas edasi sõitmise või tagasi pöördumise kasuks”. Aga kui nad soovitasid Hispaa-niasse tagasi pöörduda, ei võtnud ta neid kuulda. Ta saatis laevad uurima teist lahesoppi, mis paistis olevat samuti kanalisse viiv paralleelne avaus. Santo Antonio tüürimees sai aru, et see on viimane võimalus ekspeditsioonist lahku lüüa. Ta sepitses koos
