Jüri Arrak
Alustasin kunstiõpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) 1961. aastal metallehistöö erialal. Mind õhutas selleks vanem vend Henno Arrak, kes õppis ERKIs graafikat ja oli minu esimene õpeta-ja. Õpingute ajal on inimene nagu “võsas”, tema ülesanne on aru saada ja omandada seda vormide rohkust ja väljendusvahendeid, mis teda ümbritsevad. Võsas pole taevast näha ja õpetajate puudu-misel osutub selle vormipadriku läbimine raskeks ning kunstni-kuks pürgija võibki jääda tihnikus ekslejaks. Õpetaja näitab siplasele tuhandete aastate jooksul kujunenud väljendusvahendite rohkust, neid erinevaid kihte, mis on ladestunud inimkonna läbi käidud tee-le seoses kultuuride ja olukordade muutustega. Ilma õpetajata näeb algaja ainult viimast kihti, mis teda momendil ümbritseb, ega suu-da näha kultuuride ketti, mille viimase lüli pealispinnal see mo-mendivorm asub. Kultuuriketi esimesed lülid olid ajaliselt pika kes-tusega ja vormilised muutused toimusid ühele põlvkonnale märka-matult. Nii nagu isa tegi, tegi ka poeg!
Võsaperiood on huvitav ja vajalik, et kujuneks välja isiklik pildi-ilm. Tasapisi hakkab õpilasele mingi vormisüsteem rohkem meel-dima kui teised ja võsa hõreneb märkamatult. Hulk tundma õpitud vorme jääb seljataha, kuid nende tee hingepuudutuseni on suletud. Miks see valik toimub, sõltub paljustki õpetajast, kaasõpilastest, õpilase temperamenditüübist, perekonnast jne. Naljatamisi võiks öelda, et seegi on õpilase sisemine “võsa”, mis peab välise “võsaga” nii ühinema, et liitekoht oleks harmooniline.
Võsaperioodil väljendab õpilane ennast väga energiliselt ja ku-jutatu väline vorm võib tihti muutuda, kusjuures sageli ei anta endale aru, miks see nii on, vaid looming purskub nagu magma vulkaa-nist, et moodustada tardudes imelikke ja vastakaid vorme.
värvi-de ja mahtuvärvi-de vahekorrad harmoonilisemaks ning kogu loomingu üldpilt avaldab vaatajale sügavamat muljet. See on kunstniku – õpilast saab juba nii nimetada – puhul periood, mil tekib oma mee-lisvormidega pildipind või kivirahn, kus jälgitakse ühe värvi, vor-mi, pinna, joone sobivust teise kõrvale, et lõpptulemus oleks estee-tiliselt mõjuv – nagu heinamaa, kuhu võsast jõuti oma linnukeste ja liblikatega, nagu pilvevari libisemas üle rukkipõllu või kraavi-vees peegelduv kastaniõisik. Kui hoolega on tundma õpitud võsa-vormide kihilist tarkust ja lisatud kauni heinamaa esteetikat, oleks-ki näiliselt eesmärk nagu saavutatud, sest sellise loomingu austa-jaid on palju ja see võib kunstnikku uinutada nagu vaikne, mahe hällilaul lapsepõlves.
Kuid kunstnik tõstab pilgu kaunilt heinamaalt üles ja näeb hori-sondil sinavat mäge ning mingi seletamatu sisemine tunne sunnib teda alustama teekonda üle heinamaa ja läbi rukkipõllu mäe suu-nas. Mida lähemale ta jõuab, seda rohkem hakkab talle selginema, et kaasates võsast saadud teadmisi ja ilusa heinamaa esteetika peab neile lisama mäkkeronimise probleemid. Mägi on astmeline ja üles-poole ronimine on vaevaline ning nõuab pühendumist.
Millised on need probleemid, mis seisavad kunstniku ees ja miks peab ta ilusast heinamaast üle minema ning teel mõned viljakõr-redki maha tallama? See on tunne, et kunst ei lõpe võsas ja heina-maal, vaid kunstnikule lõpeb looming mäel, inimeseks olemisega seotud probleemide keskel, inimese ja inimese ning inimese ja ju-mala vahekordade lahendamise keskel. Selleks ongi vaja eelnevate kultuuride kogemusi, tehnilisi väljendusoskusi ja harmooniatun-netust, et omalt poolt saaks inimkonna teele lisada pisikese panuse omaksvõetud jumala õpetusi, mis on selged ja lihtsad, aga nagu ajalugu on näidanud – raskelt järgitavad.
Eelnev oleks kunstniku vaimsel tee väga üldistatud skeem. Loo-mulikult pole erinevad etapid selgelt eristuvad, vaid põimuvad ja segunevad, kuid arvan, et mäeni jõudmine on vajalik, sest elu kau-nistamiseks on kujundus- ja dekoratiivkunst ning koos tarbimis-funktsiooniga ka tarbekunst.
ekspo-neerisin õlimaale ja püüdsin nende väga lihtsustatud vormiga väl-jendada inimestevahelisi pingeid ja olukordi. See vormisüsteem jäi minu “käekirja” aluseks, kuigi arenes aastatega reaalsuse suunas. Nimetan neid inimfiguure “märkinimesteks” ja olin Eestis esime-ne, kes rakendas selliste figuuride kasutamise süsteemi. Hiljem on erinevate “märkinimestega” töötanud Mark Kalev Kostabi, Kaido Ole ja Marko Mäetamm.
Kasutasin ka motiive kreeka mütoloogiast – “Leda ja luik” (1971), “Kentauride võitlus lapiitidega” (1972), “Europe lahkumine” (1975), “Ikarose kõne enne lendu” (1975) –, aga ei teinud täpselt kirjelda-tud sündmuse illustratsiooni. Näiteks kentaure kujutasin hobuse pea ja inimkehaga, sest lahingus on hobuse hambad võimsamad ja inimkäed osavamad.
1978. aastal maalisin suure (195x145 cm) õlimaali “Ülestõusmine” – Kristuse ülestõusmise kaljuhauast –, kus juba selgelt oli kujutatud kristlikku temaatikat ja seda võibki nimetada minu testamentlike maalide alguseks. Järgmisel aastal valmis maal “Jüri võitlus lohega”, kus Püha Jüri motiivi sai minu interpretatsioonis poliitilise vihje, sest lohe oli suur ja punane, tema käppade all olid küünistest tekitatud, veritsevate haavadega inimesed ja Püha Jüri ei tapnud lohet mõõga ega odaga, vaid hüppas hiigellohele suhu ja purustas koletise seest-poolt, kusjuures oda ja üks käsi olid kere tagaosast juba väljas. Küm-me aastat hiljem nii ka juhtus, sest punane impeerium lagunes seest-poolt tükkideks. Et ka minu nimi on Jüri, sain öelda, kui oli vaja, et maalil on kujutatud minu võitlus oma vigadega.
1980. aastal järgnes õlimaal “Kandjad”, kus rahvahulk kandis mäe poole kolme palki. Maal mõjus visuaalselt kui lahtivõetud risti kandmine Kolgatale. 1981. aastast suurenes tööde arv, kus oli otse või peidetuna kujutatud testamentlikke motiive ja taasiseseisvu-mise lähenedes sain 1990. aastal võimaluse maalida Halliste kiriku altarimaali, millel kujutasin õnnistavat ja lunastavat Kristust suu-rel ristil.
Kõige terviklikum vaimne töö on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduste Instituudi Püha Risti kabeli kujundus, mille peapiiskop Jaan Kiivit pühitses 17. augustil 2000. Peale altari ja altarimaali on minu poolt kujundatud ka istepingid, armulaua-riistad, vitraažaken, jutlusepult, kaks küünlajalga ning kabeli vär-vid ja valgustus.
Krisoforus” ja “Kristuse ristimine” (mõlema suurus 285x145 cm). Oreli õnnistas piiskop Einar Soone 4. mail 2001.
Aasta-aastalt süvenes minus arusaam, et kunst on tihedalt seo-tud uskumustega ja seda mitte ainult religioossete kompositsiooni-de kujutamise kaudu, vaid kunst ja usk on põhiolemuselt väga lä-hedased. Nii usus kui ka kunstis on esikohal tunne, tunnetus, in-tuitiivne kogemus, millele järgnev mõistus annab kõikidel aegadel suhtelisi kujutisi. Kunst püüab hinge mõjutamise kaudu tundeelu harmoniseerida, suunata headuse poole, parandada inimkonna käe-käiku. Et kunstil oleks ühiskonnas mõju, peab ta juhinduma vaim-sest printsiibist ning seepärast olen ennegi kirjutanud, et kunst on inimkonnale abivahend vaimsuse teel igaviku poole ja igal põlv-konnal lasub omal viisil kohustus seda täita.
Minu pildiilm on tänaseks hargnenud kaheks põhisuunaks: üks kujutab inimeste, loomade ja looduse vahekordi ning teine inimese suhet jumalaga, kusjuures viimase osa minu loomingus on suure-nenud, ju ma intuitiivselt tajun selle tähtsust kunstis ja inimkul-tuuris üldse. Tugev, kuid tühine mulje ei püsi kaua, ta vajab uut ja võimsamat. See on nagu haiguslik sõltuvus narkootikumidest, vii-nast, hasartmängudest, võimust jne. Osalt on kultuuri ülesanne võitlus nende vastu ja see saab toimuda siis, kui tunnistatakse kul-tuuris kõrgema jõu ligiolekut. Kui seda eitatakse ja mõnitatakse, deformeerub ühiskond tasahilju ja avastame, et elamine muutub ebamugavaks, närviliseks ja isegi hädaohtlikuks. Kultuur vajab loo-bumist, pingutust, traditsioone ja paljudele on see arusaamatu ning segatakse ära demokraatia ja anarhia, õigused ja kuriteod, kunst ja tavaline loovus.
Oletame, et ühe põlvkonna jooksul propageeritakse kunstina lapsikuid ettevõtmisi ja loovuse harjutusi erinevates materjalides, sellega kunst kui elukutse ähmastub ja lõpuks lahustub nagu raud happes. Materiaalse vormi ja tehnoloogia esiletõstmine ja rõhuta-mine mõjutab pealispindse kultuuri vohamist, ning vaimsuse ala-vääristamisega kaob kultuurilt aluspõhi. Raha ja tehnoloogia asen-davad vaimu.
Minu maailmatunnetus on paljus mütoloogiline, sest märksõna müüt tähendab pärimuslikku kujutelma maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olen-ditest ja samas ka väljamõeldist.
võib-olla on jumala ilmutatut võimatu täpselt sõnastada. Antiikaja uskumused tunduvad tänapäeval põnevate müütidena, kus juma-lad ja inimesed suhtlevad väga lähedastena ja isegi jätkavad sugu. Mul on raske laskuda uskumuste ja mütoloogiate võrdlevasse sü-gavikku, sest olen kunstnik ja mitte teadlane.
Peale Halliste kiriku altarimaali valmimist süvenes tunne, et pean sõnastama oma maailmapildi ja lõpuks, 2002. aastal jõudiski see paberile. Tihti öeldakse, et mingi sündmus või olukord on jää-valt möödunud, kuid on olemas igavikulised sündmused, mis ei möödu ja on alatised. Inimkeelde panevad neid teoloogia, mütoloo-gia ja usutunne, mida on aga raske sõnastada.
Jüri Arrak
Pärast Halliste kiriku altarimaali valmimist 1990. aastal hakkas minus järk-järgult süvenema arusaam Jumalast kui lõputust, iga-vesest Mõtlevast Algenergiast (lühendina MAE). Antud kontekstis ei ole sõna energia vist kõige parem, aga meil puuduvad Jumala kirjeldamiseks sõnad ja seepärast kasutangi sõna energia ning see essee on ju kunstniku mõtisklus Jumalast ja Tema loomingust.
Niisiis, MAE oleks igavikuline energia, Ta omab mõistust ja ini-mesena on mulle antud väike võimalus Temast aru saada ja Tema olemasolu üle teoretiseerida, sest inimese mõtlemisvõimel on kü-beke sarnasust MAE omaga (Ja Jumal lõi inimese oma näo järele – 1 Mo 1:27).
Arvan, et MAE lõi aega ja ruumi omava universumi, milles sisaldub ka osake MAEst, kuid ta kontsentratsioon universumis on ebaühtlane. Oletada võib, et hiiglaslikus universumis ei pruu-gi inimene olla see kõige võimsam olend. Lõputu, igavene MAE lõi meie universumi ja Tema tahtest oleneb, kas Ta lõi neid ühe või mitu ja kas nende vahel saab kunagi olema side või ei. Meie universum loodi umbes 15 miljardi aasta eest. Teaduse praeguse taseme juures on arvutuste abil jõutud algmomendist (Suurest Paugust) 10–43 sekundi kaugusele ja tõestatud, et universum on paisuvas olekus, millele kunagi järgneb kokkutõmbumine. See on pulseeriva universumi idee. Üsna raske on ette kujutada kogu universumi teisenenud struktuuriga massi nõelateravikule kok-ku surutuna – ja siis paisub see moodustis järjekordselt uueks universumiks.
Kui tunnistada MAE olemasolu, on olukord arusaadav: MAE loob universumi, laseb tal paisuda ja kokku tõmbuda ning sõltub MAE tahtest, kas universum luuakse samasugusel moel uuesti.
Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1 Mo 1:1).
Piibel kirjeldab loomist maakerakeskselt, sest ta on antud inimes-tele ja nendele arusaadavas sõnastuses ka kirja pandud.
Enne universumit lõi MAE inglid ja hetkeks anti neile vaba tahe valikuks, kas MAEd teenida või vihata. Osa inglitest valis vihkami-se, neist said deemonid ja nad aeti pimedusvihkami-se, MAEst “eemale”. Ustavad inglid moodustasid kolm hierarhiat ja nende toel pürib ini-mene valguse poole, kuna deemonid kuuluvad vaimuöösse, kust tärkavad koletised.
Kui inimesele anti vaba tahe ja madu (saatan) lubas inimesele, et ta saab kõikvõimsaks nagu Jumal, kui ta Jumala keelu vastaselt sööb hea ja kurja tundmise puust, siis valis inimene mao soovitatu. Pärast ingleid oli see teine vastuhakk Jumalale, loomingu vastu-hakk Loojale, ainult madalamal tasemel. Vaba tahte andmine Loo-mingule oli vajalik, et toimuks Hea ja Kurja vaheline võitlus.
Kas ka inimese loodu on üritanud vastuhakku inimesele kui oma loojale?
Kas Jumal loeb oma Loomingu ebaõnnestunuks, kui ütleb:
“Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud.” Aga Noa leidis armu Jehoova silmis (1 Mo 6:7–8).
Jumal otsustas halastada inimese peale ja anda talle võimalus vali-kute abil ennast parandada.
Miks oli Jumalal vaja luua universum? Et inimene on loodud Jumala näo järgi, siis mingi sarnasus peaks Jumala ja Inimese mõt-teviisis olema, kui asi puutub loomingusse. Inimloomingu liikuma-panevaks jõuks on uudishimu, mäng, avastamisrõõm ja vastuse otsimine küsimustele kust?, miks?, milleks?, kuhu?
Kui Jumal lõi universumi uudishimust, et vaadata, mis juhtub, siis viib see kummalisele järeldusele, et Jumal ei tea pisiasjadeni, mis Loominguga sünnib, sest ta andis inimestele vaba tahte valida hea ja kurja vahel. Kuna inimesed on ebatäiuslikud ja alluvad ah-vatlustele, peab jumal neid juhtima ja karistama nagu karjakoer lambaid.
surmajärgselt MAE mõistmine, mida võiksime nimetada Paradii-siks. Sädemekese summutamine võiks võrduda Põrguga, sest kaob kontakt MAEga ja pärast surma saabub igavene unustus. Võib-olla toimub nii pidev vaikne selektsioon ja puudub vajadus ümber-sündideks? Inimene saab oma vaimu MAElt ja tänu elades tehtud valikutele ta kas kustub (Põrgu) või särab (Paradiis) pärast sur-ma.
Nagu inimene uurib, avastab ja kaalub MAE Loomingut – uni-versumit –, nii ka MAE jälgib, mis sünnib inimvalikute tulemuse-na, mis juhtub tema loominguga. Kui universumi võrrelda paksu raamatuga, siis inimene loeb alles esimest peatükki ja läheneb tei-sele. Looming ei erine täielikult Loojast, sest universum loodi MAE osast, see on kõikjal ja õilistab Loomingut. Õpetus, eetika ja kõlb-lus harmoniseerivad Loomingut ja nende reeglite täitmine võimal-dab tunnetada MAEd. Seda võib saavutada palve ja keskendumise-ga, mida peab kasvatama maast-madalast. Palve abil saab inimeses peituv MAE sädemeke ühendust igaviku lõkkega. Palve jõuab MAEni, annab jõudu ja kaitset. MAE Looming on energeetiliselt astmeline ja selle sümboliteks ongi inglid.
Arusaadavuse huvides loodi energiatest visuaalne pilt. Ingleid ku-jutati tiibadega noorukitena, hiljem tütarlastena. Varakeskajal hakati ingleid liigitama kolm hierarhiasse, igaühes kolm koori, järgnevalt: I hierarhia, Jumalale kõige lähemal:
seeravid – esindavad jumalikku armastust, keerubid – esindavad jumalikku tarkust, aujärjed – esindavad jumalikku õiglust; II hierarhia:
valitsused – esindavad jumalikku jõudu, väed – esindavad Kristuse kannatust, meelevallad – seisavad saatana vastu; III hierarhia:
vürstiriigid – rahvaste saatuse juhtijad, peainglid – taevasõdalased,
inglid – õigete ja süütute kaitsjad.
meeleval-dadega, kes võitlevad Saatanaga ega lase tal inimesi enam kergelt eksitada. II hierarhiani sisenemiseks tuleb inimestel avastada “võti”, leida abiline edasiminekuks vaimsel teel. Üheks võimalu-seks oleks kvantmehaaniline maailm ja eetiliselt õigesti kasuta-tud kvantarvuti.
Jumal jälgib oma Loomingu kulgu, kuid ka inimeste vabast tah-test ja valikutah-test sõltub väga palju. Inimkonna tõus energiate – inglite II hierarhiasse – sõltub paljuski just õigetest valikutest, aga neid saab teha Jumala abiga. Rohkete valede valikute tagajärjeks on katastroof.
Arvan, et inglite esimese hierarhiaga kontakteerumiseni ei jõua inimkond kunagi, vähemalt mitte praegusel kujul. Inglite esimese hie-rarhia on natuke sarnane Jumala kümne käsu kolmele esimesele:
seeravid – jumalik armastus = I käsk: Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval (pead mind armastama);
keerubid – jumalik tarkus = II käsk: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta (pead olema tark);
aujärjed – jumalik õiglus = III käsk: Sina pead pühapäeva pühit-sema (pead mõtisklema õiglusest).
Inglite I hierarhia tasemele jõudmiseks peaks kogu inimkond neid käske täitma, mis näib olevat ülimalt raske. Kuid kokkupuude II hierarhiaga muudaks oluliselt meie arusaamist MAEst ja uni-versumist, ning mitte seepärast, et meie killustatud teadmiste hulk suureneb, vaid kõigile selgineb inimkonna liikumise siht, paraneb inimeste sünteesivõime ja süveneb arusaam, et üldise heaolu saa-vutamiseks on vaja täita Jumala käske. Täiustub teadmine univer-sumist ja inimkonnast kui ühisest vaimsest perest.
Isa, Poeg ja Püha Vaim on inimkeelde pandud MAE erinevad nimetused. Kristus anti meile inimese kujul kui õigeaegne ja aru-saadav õpetaja ning teejuht, kaasaegsemalt väljendades – semioo-tiline, vaimne märk, keda inimesed vaevaliselt vastu võtsid ja siia-maani lahti mõtestavad.
Praegu sõidab inimkonna rong kahel rööpal – usul ja teadusel –,
kuid võib-olla on õigem rong ühel rööpal, mis kindlalt sõidab juma
-liku vaimsuse poole.
